Lugesin Margit Sutropi koostatud raamatut „Eetikakoodeksid. Väärtused, normid ja eetilised dilemmad“. Raamat andis hea sisendi eetikast ning eetikakoodeksist, selle koostamisest, rakendamisest ja võimalikest probleemidest koos lahendustega nende vältimiseks. Minu jaoks taaskord üks üllatavalt mõnus lugemine.
Raamatust jäid teravalt meelde, et eetikakoodeksi koostamine ei tähenda selle automaatset rakendumist, vaid see on pikaajaline protsess ja seda saab saavutada läbi mitme tegevuse, aga peamiselt koolituste kaudu ning organisatsioonides juhid on peamised eeskujud. Kui ma alustasin lugemist, siis mõtlesin põhiliselt oma rollile kui töötajana organisatsoonis, aga lõpuks õnneks torkas mulle ikka mõte pähe, et ma pean lugema seda ka ikka kutse-eetika põhimõttest kui võimalikust tulevasest andragoogist.
Tuligi meelde, et antud aine raames kohustusliku kirjanduse all on ka täiskasvanute koolitaja/andragoogika eetikakoodeks, mille ka juba läbi lugesin. Sealt vaatas vastu kohe üks lause, mis minu tähelepanu köitis „kõrgeimaks eetiliseks printsiibiks on üksikisiku väärikuse austamine ja inimõiguste säilitamine ning kaitsmine“.
Ma polnud varem ise püüdnud eetikat sõnastada. On vaid olnud teadvustamata teadmine, mis on eetiline käitumine ja mis mitte. Sellegipoolest raamatus kirjutatud tekst ei olnud minu jaoks uus, vaid selle teadvustamata teadmise sõnadesse panek.
Tunnen end ise keskmisest kõrgema moraalitundega inimeseks ja teatud olukordades tunnen, et see on isegi teinekord emotsionaalselt kurnav ning häiriv on näha ja/või kuulda, kui teised ei pea kinni eetikatavadest. Mõtlesin lähtuvalt oma rollidest, kus eetikanorme pean järgima ning meelde tulid peamised kaks: oma tööandja eetikakoodeks ja Tallinna Ülikooli õppimise hea tava.
Ma ei kujutanud ettegi, et koodeksi koostamine koosneb nii mitmest etapist. Kirjeldatud põhjalikult, aga samas lihtsalt ja arusaadavalt. Tekkis kohe kange soov osa võtta ühes eetikakoodeksi koostamises. Loetleti korduvalt erinevaid raskusi, mis võib tekkida eetikakoodeksite juurutamise protsessis. Kõige rohkem jäi meelde ning ka isiklikult seda ka kogenud, kui ettevõtte välja kuulutatud ning tegelikud väärtused ja põhimõtted ei ühti omavahel. Tegelikult eetikakoodeksite koostamine ei ole nii must-valge, vaid annab erinevaid valikuid ja võimalusi sõltuvalt organisatsioonis või valdkonnast, selle eesmärgist jne.
Antud raamatu lugemine andis mõtteainet filosofeerimiseks eetika teemal, vähemalt teoreetilist teadmist ja selle sõnadesse panekut, mis mul eelnevalt puudus. Ega ühe teksti lugemine inimest automaatselt eetilisemaks ei tee, aga pani kindlasti mõtlema, kui eetiliselt ma ikkagi tegelikult käitun oma erinevates rollides – kas äkki hindan enda moraaltunnet ka üle. Andis ka mõtlemisainet reflekteerimiseks, kui eetilise käitumisega olen ise olnud olles juhtivas rollis ning millised on olukorrad, mil tekkinud väärtuskonfliktid ja kuidas neid lahendada sai.
Õpi oma vigadest ja ole teistele eeskujuks – sa ei tea kunagi, kes sind enda eeskujuks peab, ka eetilise käitumise osas!