Möödunud semestril tuli koostada aines „Andragoogika – haridus, koolitus ja elukestev õppimine“ teemaportfoolio huvipakkuval teemal, milleks mina valisin „Ennastjuhtiv õppija“. Teemaportfoolio tuli esitada kirjalikult ning suuliselt esitluse vormis.
Kui juba esimesel sessiooninädalal augustikuu lõpus teemaportfooliost juttu tehti, siis sellest ajast saadik valdas mind pidev segadus ja hirm. Segadus püsis kuni teemaportfoolio esitlemiseni, küll aga väiksemas koguses kui varem. Kursusekaaslased samastusid segaduses olemise emotsiooniga. Hirm kadus, kui alustasin allikate otsimisega, lugemise ja kirjutamisega. Tundsin enda üle uhkust, et alustasin kogu protsessiga võimalikult varakult, seega suutsin teemasse süübida sügavuti ning andsin endale aega ümberkirjutada, muuta allikaid, jne. Lõpuks kogu vaev tasus end ära, aga see teekond lõpuni polnud roosiline – oli ka pingelisi ja allaandmise momente. Eks kursusekaaslased kogesid seda sama, aga igaüks leidis oma viisi, kuidas edasi minna.
Kuna tegemist oli eksamitööga, siis ma ei andnud omale valikut, et loobun. Kuigi jah, ma mõtlesin selle peale, aga tegelikult teadsin, et see pole valik. Ma olin juba nii kaugele jõudnud, et nüüd alla anda. Teemaportfoolio koostamine oli ideaalne näide sellest, kuidas alguses olen ebalev ega ei usu, et saan tehtud, kuid lõpuks olen enda üle uhke. Protsessi õnnestumine toetub kahele punktile – ajaplaneerimise oskusele ja tugevale tahtele (teisisõnu enese sundimine). Tänu neile suutsin alustada ja pidevalt täiendada ning üldse esitada lõpptulemust. Vahepeal jooksis mõte kokku ega ei suutnud jätkata, siis tegin kirjutamisest päevaseid pause. Need küll aitasid kirjutamiskrambist üle saada, aga jäi painama süütunne, et ma ei surunud end läbi. Pikemate pauside tegemine tundus nagu lihtsam viis. Muidugi tänu varakult alustamisele mul üldse oli selline võimalus teha kirjutamisest pause. Segadust, mis oli minuga algusest lõpuni, ei suudagi vältida, sest tegemist oli loova tööga. Mulle meeldivad reeglid ja juhised, aga hakkan sellega juba harjuma, et tuleb oma mugavustsoonist välja astuda. Aga segaduse tunne säilib! Samas see pole ainult negatiivse mõjuga – sunnib mind rohkem teemasse süvenema. Oht muidugi jääb, et võib sedasi end teemasse ära kaotada.
Tagantjärgi mõeldes tunnen, et ehk kurtsin elukaaslasele liiga vabalt momente, kui olin kokkujooksnud, n-ö elasin end välja. Ta oli toetav, eks ta suutis end samastuda minuga, sest tema on akadeemilise kooliteekonna juba läbinud. Püüan endale sisendada, et pole mõtet vinguda, koolitöö ei saa selle võrra kiiremini või paremini valmis ning emotsioonid on asjatult üleskeeratud. Harjutamine teeb meistriks. Iga järgneva koolitöö koostamisel saan harjutada enesekontrolli ja lubaduse hoidmist.
Esitlust teha aitas kindlasti põhjalik ettevalmistus ja emotsioon mitte leppida vähemaga, sest olin juba lõpusirgel. Eks väike närv tuli ikka sisse, aga pärast valdas mõnus kergenduse tunne. See emotsioon oli kõige nauditavam kogu selle protsessi käigus – tehtud ja uhke selle üle!