Esimese päevaraamatu sissekande pühendaksin uhkusega iseendale. See on ju ikkagi minu päevaraamat – mina otsustan. Õigemini see oli minu otsus tulla ülikooli õppima ja valida andragoogika eriala. Kui möödunud suvel tegin ettevalmistusi sisseastumiseks, siis polnud üldse kindel, kas ma saan koha. Vaatamata kõigele ja takistustele alustasin teist semestrit ning esimene semester on läbitud uhke tulemusega. Kui ma mõtlen oma suhtumise ja mõtete peale pool aastat tagasi, siis ise kindlasti näen enesearengut. Kas ka teised, seda ei oska hinnata, sest ma pole küsinud ka. Samas leian, et kõige olulisem on ju see, kuidas mina ise näen ja tunnen end ning kui see väljendub ka ainete lõpuhinnetes, siis ma ei saa ju olla valel teel.
Kõik juhtub põhjusega! Kõik inimesed, keda kohtan oma elus, mängivad mingit rolli minu elus – kas siis suuremat või väiksemat, või hoopiski hiljem mõistan põhjust. Ka sedasi mõtlen ülikooli sisse saamise ja andragoogika valituks osutumise kohta. Mina olin just siis täpselt õigel ajal, õiges kohas, õigete inimeste seltsis, kust sain suunise. Ja ma poleks olnud just seal, sellel ajal ja nende inimestega, kui poleks juhtunud korduvaid eelnevaid sündmusi, mis mind sinna momenti viisid.
Aga nüüd on käsil kõige olulisem moment. Alustatu tuleb lõpule viia! Ometigi on alles teine semester, aga unistan soojast juunikuu päevast, kui ulatatakse mulle välja teenitud diplom. Tegelikult, kui seda lauset just kirjutasin, siis mõistsin, et ma ei saa kiirustada ega hüpata ajas ette. Kõigel, mis mind sel teel ootab, kuni diplomi kätte saamiseni, on väga oluline osa. See aeg õpetab, arendab, kasvatab ja loob mind – nii indiviidi tasemel kui ka tulevaseks andragoogiks.
See inimene, kes oli 2021. aasta augustis, ei ole enam sama täna. Minu prioriteedid on muutunud, soovid nihkunud ning hirm ebaõnnestumise ees vähenenud. Minus leidub ikka seda tumedamat poolt, kes võitleb oma sisemiste hirmude ja ühiskonna survega, aga olen siiski juba kuu kuuga astunud väga suure sammu arengule poole. Kui minu jaoks oli alati esimene eesmärk tõusta karjääriredelil ja see oli ka üks peamistest põhjustest ülikooli astumisel, siis nüüd näen oma tänast ja tulevast elu hoopis teise pilguga. Ma tahan kõike seda, mis mul praegu on ning teen endast kõik, et seda säilitada. Ma olen ka selle vääriline. Olen õnnelik, küll väsinud, aga siiski õnnelik.