GEILY - MINA & MEIE
ANDRAGOOGI JA TÄISKASVANUTE KOOLITAJA SOTSIAALNE IDENTITEET
EESSÕNA
Soovin alustuseks tutvustada ennast läbi sotsiaalse identiteedi analüüsi. See võimaldab lugejal mõista, milliseid rolle ja väärtusi ma ühiskonnas kannan ning kuidas see mõjutab minu suhtumist õppijatesse. Selleks, et tõhusalt juhtida oma isiklikku arengut, on täiskasvanul oluline omada oskust ennast juhtida (Kadde, 2002). Jätkusuutliku ja efektiivse enesearengu saavutamisele aitab kaasa enese lahti mõtestamine erinevate identiteedi tasandite kaudu. Enesejuhitud õppimine ja sotsiaalne identiteet on omavahel seotud ning toetavad üksteist. Enesejuhitud õppijaid iseloomustab aktiivsus ja julgus ning nende kiire kohanemisvõime on seotud tugevate sotsiaalsete oskustega (Beljajev & Vanari, 2005). Seetõttu võivad sellised õppijad otsida endale kogukondi ja gruppe, kus jagatakse sarnaseid väärtusi ja huve. Lisaks võivad enesejuhitud õppimise käigus omandatud teadmised ja oskused tugevdada sidet juba kuuluvate gruppidega. Enesejuhitud õppimine võimaldab täiskasvanutel uurida oma sotsiaalseid identiteete, mis omakorda võib viia parema arusaamiseni nende komplekssusest. Järgnevas töös analüüsin omaenda sotsiaalset identiteeti, mis on seotud minu rolliga andragoogina ja täiskasvanute koolitajana.
SISSEJUHATUS
Identiteediuuringud on laialdane ja mitmekülgne valdkond, kus uuritakse mitmesuguseid identiteediprobleeme ning pakutakse välja erinevaid mudeleid ja teooriad. On märgata, et mitmed identiteedi teooriad on üksteise edasiarendused või paljuski toetuvad Erik Eriksoni egoidentiteedi ning Tafjel ja Turneri sotsiaalse identiteedi teooriate põhimõtetele. Kuigi enamik uurijaid eristab personaalset ja sotsiaalset identiteeti, ei peeta neid kahte identiteedi aspekti üldjuhul täiesti eraldi seisvateks (Valk, 2003). Uuringud näitavad, et personaalse identiteedi ühendamine sotsiaalsega, toob kaasa võimaluse, mis suudab tähelepanu pöörata makro-, meso- ja mikrotasandi sotsiaalsetele protsessidele (Stets & Burke, 2000). Reid ja Deaux (1996) lõid identiteedi integratsiooni mudeli, mille kohaselt personaalne ja sotsiaalne identiteet on omavahel lahutamatult seotud. Selle väite alusel uurin ka mina oma andragoogi ja täiskasvanute koolitaja sotsiaalset identiteeti.
Elame mitmekultuurilises, kiiresti muutuvas ja individualiseerinud maailmas ning tänu sellele võib esineda inimestel identiteedi paljusust (Valk, 2003). Roccas ja Brewer (2002) pakuvad välja sotsiaalse identiteedi komplekssuse kontseptsiooni, mis käsitleb inimese mitme sotsiaalse identiteedi omavaheliseid suhteid; täpsemalt komplekssus peegeldab seda, kuidas inimene tajub erinevate sotsiaalsete identiteetide omavahelist kattumist. Autorid toovad välja, et kõrge kattuvus viitab lihtsustatud identiteedistruktuurile ning madalam kattuvus muudab selle hoopis sisulisemaks ja keerukamaks. Kompleksse sotsiaalse identiteedi omamine sõltub kahest tingimusest: teadlikkusest rohkem kui ühest oma siserühma (in-group) kategooriast (kuhu gruppi arvan end kuuluvat) ning mõistmisest, et mitu siserühma kategooriat ei kattu. (Roccas & Brewer, 2002) Leian, et selline lähenemine sobib just uue andragoogi ja täiskasvanute koolitaja sotsiaalse identiteedi aja- ja asjakohaseks analüüsiks.
MINU PERSONAALNE JA SOTSIAALNE IDENTITEET
Sotsiaalne roll saab inimese identiteedi osaks siis, kui sellele antakse tähtsus ja tähendus, mis käib läbi personaalse identiteedi (Valk, 2003). Leian, et minu personaalne identiteet on täiskasvanuikka jõudes olnud pigem ajas püsiv, toetudes tugisammastele nagu mu väärtused, isikuomadused ja elukogemused. Minu eelistused, huvid, eesmärgid ja teised personaalse identiteedi osad on muutunud, asendunud või sootuks kadunud. Seevastu minu sotsiaalne identiteet ei ole staatiline, vaid pidevas muutumises ja kujunemisel, kus igal kogukonnal ja rühmal on oma ainulaadne panus minu professionaalsesse arengu ja identiteedi kujunemisse. Märkan, et minu personaalne ja sotsiaalne identiteet on omavahel põimunud. Näiteks minu konkreetsed elukogemused, näiteks spetsiifilised sündmused lapsepõlves, aga ka täiskasvanueas, on mõjutanud suurel või vähesel määral minu enesetaju oma sotsiaalsetes rühmades. Lisaks andragoogika õppimine on esile toonud isikuomadusi, millest polnud teadlik, ning oma põhiväärtusi kannan olles liikmena andragoogide kogukonnas.
Kaardistasin oma peamised individuaalsed sotsiaalsed identiteedid, milleks on naine, eestlane, tallinlane, õde, kolleeg, sõber, tütar, ja lapselaps ning teemakohased kollektiivsed sotsiaalsed identiteedid nagu personalitöötajate kogukond, andragoogika KAANB-21 kursus, sisekoolitajate kogukond, andragoogide kogukond ja haridusteaduste instituudi üliõpilane. Õpingute jooksul olen pidevalt endale sisestanud, et kuna ma ei tööta koolitajana, siis kuidas saan end üldse andragoogiks nimetada. Minu kujunemine andragoogiks ja täiskasvanute koolitajaks on kulgenud üle kivide ja kändude. Läbides viimasel kursusel praktikat ning koostades eneseanalüüsi ja eksamiülesandeid, mõistsin, et mind on hoidnud tagasi aukartus. Hiljuti omaks võetud identiteedil ei pruugi avalduda personaalsed omadused (Reid & Deuax, 1996), aga see võtab aega läbi kogemuste ja lugude. Küll aga värske andragoogi identiteet mõjutab minu personaalset identiteeti positiivses võtmes, andes julgust ning väärtuse ja tähenduse loomise võimalusi.
MINU SOTSIAALSE IDENTITEEDI KOMPLEKSSUSE ANALÜÜS
Kui sotsiaalsed identiteedid ei kattu omavahel, siis inimesed saavad struktureerida oma arusaamu sellest, kuidas nad kuuluvad erinevatesse rühmadesse, et leida tasakaal sotsiaalse mina määratlemisel. Esimene võimalus on selleks kombineerimisekategooria (intersection) abil. Inimene saab tunnistada korraga mitut sotsiaalset identiteeti ja siiski säilitada ühtse siserühma, kasutades kombineerimist. See viitab madala keerukusega identiteedi kategooriale. (Roccas & Brewer, 2002) Näiteks olles andragoogika üliõpilane, minu siserühma kuuluvad andragoogika eriala kursusekaaslased, aga teised üliõpilased, kes ei õpi andragoogikat või andragoogid, kes ei ole üliõpilased, on välisrühmas (out-group). Ehk oma siserühmaks kombineerin kaks sotsiaalset identiteeti, muutes need üheks. Olles täiskasvanute koolitaja rollis ei tohi unustada, et minu õppija ei pruugi kuuluda minu siserühma, aga tuginedes oma väärtustele ja eetilisele käitumisele võtan õppijat kui endaga võrdset indiviidi ning kohtlen teda võrdväärselt.
Järgmine madala keerukuse tasemega kategooria on domineerimine (dominance), kus inimene valib ühe peamise olulise sotsiaalse identiteedi, millele allutatakse kõik teised võimalikud sotsiaalsed identiteedid. Sellisel juhul siserühmaks on see, kus peamise siserühma kategoorias ning alternatiivsed sotsiaalsed identiteedid kaasatud peamisse grupi identifitseerimisse, kuid neid ei laiendata väljaspool siserühma. (Roccas & Brewer, 2002) Leian, et minu puhul domineerib üliõpilase identiteet – kirjeldan end läbi selle, tuues välja kogemusi, lugusid ja tähenduslikkust. Sellega kaasneb küll väljakutse, aga samal ajal rahutunne ja saavutustunne. Samas teised sotsiaalsed identiteedid nagu täiskasvanute koolitaja ja andragoog on küll tähtsad, aga antud kontekstis teisejärgulised. Sellest hoolimata ei saa lasta meelest, et pean soodustama eetilisi suhteid oma õppijatega, võimalike koostööpartneritega ja koolituse tellijatega.
Kolmas on kontekstipõhine (compartmentalization) kategooria, mis viitab kompleksse identiteedile ning selles lähenemises sotsiaalsed identiteedid sõltuvad olukorras või kontekstist ehk milline roll on antud hetkel olulisem ja domineerivam (Roccas & Brewer, 2002).
Näiteks sellel kevadel praktikat sooritades avastasin end olukorrast, kus tekkis identiteetide lahknevus. Mul oli tarvis läbi viia praktiline töötuba oma igapäevases töökeskkonnas kolleegide seas, olles ise koolitaja rollis üliõpilase vaatega. Selles momendis tundsin, et pidin valima kolme identiteedi vahel: üliõpilane, täiskasvanute koolitaja ja ettevõtte töötaja. Sel momendil ei tunnetanud koolitaja identiteeti piisavalt tugevalt ja sooviga astuda mugavustsoonist välja, lükkasin kolleegi rolli kõrvale ning antud olukorras tõusis esile andragoogika üliõpilase identiteet. Kuigi kõigil kolmel on sarnased väärtused, pidin situatsioonis tegema valiku.
Teine näide oli hiljaaegu toimunud personalijuhtide konverentsil, kus osalesin. Tundsin seal, et minu personalitöötaja identiteet on kõige tugevam koos teiste valdkonna ekspertidega, kuigi vahetevahel koolitaja ja üliõpilase identiteet tõstis pead, kui laval juhtus keegi konkreetne esinema või teemaks oli väga spetsiifiline olukord.
Viimane ja kõrge kõrgema tasemega kategooria on ühinemine (merger), kus inimene tunnistab ja võtab omaks erinevaid sotsiaalseid identiteete üheaegselt ning ei tee märkimisväärseid sise- ja välisrühma eristusi. Siin hinnatakse kõiki teisi võrdväärselt, olenemata nende kuulumisest erinevatesse sotsiaalsetesse kategooriatesse. (Roccas & Brewer, 2002) See on kindlasti kõige komplekssem ja keerulisem lähenemine ning mina ei oma seda täna. Ikka kipun soosima neid gruppe, kuhu kuulun ning välisrühmadesse suhtun ettevaatlikult. Andragoogi ja täiskasvanute koolitajana annan endast parima õpisituatsioonis, aga mõistan ka oma piire ja olen valmis enesearenguks professionaalselt.
Identiteetide ühinemise eesmärk oleks, et minu peamine sotsiaalne identiteet laieneb ka teistele identiteetidele ja need on vastastikus mõjus. Näiteks võin mõelda endast kui personalispetsialistist, kellel on tänaseks kogemusi täiskasvanute koolitamises ja kes seetõttu saab olla tulevikus mitmekülgne koolitaja ühendades valdkonnad. Usun, et võtmeteguriteks on siin avatus, paindlikkus, eneseaktsepteerimine ning usk iseendasse ja oma võimetesse.
Roccas ja Brewer (2002) on leidnud seoseid kognitiivsete motiivide nagu lõpplahenduse ja kindluse vajadus ning ebakindlusele orienteeritus, ja sotsiaalse identiteedi komplekssuse vahel. Kui mõtlen paariaastase tagusele ajale, siis olin kindlasti isik, kes ei mõtestanud oma identiteete ja mõtles oma rühmadest väga sarnastena. See tekitas ka turvatunde. Ma ei väida, et täna olen olukorras, kus mida segasem, seda parem, vaid tunnistan, et olen valmis otsima teavet iseenda ja sotsiaalse keskkonna kohta ning ebakindluses olek ei tekita niivõrd suurt ebamugavust kui varem.
MINU KUI TÄISKASVANUTE KOOLITAJA VÄÄRTUSED
Roccas ja Brewer (2002) leidsid veel seose inimese väärtuste ja sotsiaalse identiteedi komplekssuse vahel. Võrreldakse omavahel enesetäiustust (võim ja saavutus) ja eneseületust (universalism ja heategevus) ning avatust muudatustele ja konservatiivsust. Minu personaalse identiteedi osadeks on isikuomadused nagu kohusetundlik, empaatiline, ennastjuhtiv, tagasihoidlik, kaalutlev, aus, lugupidav ja vastutust kandev. Need kirjeldavad pigem valmisolekut uuteks kogemusteks, iseseisvat tegutsemist ning teiste heaolu väärtustamist. Ent ma ei saa eirata tagasihoidlikkust ja kaalutleva omadusi, mis viitavad just konservatiivsusele. Minu puhul ei ole siin täpselt selge, kuhu suunda rohkem kaldun ning alles välja kujunemas. Roccas ja Brewer (2002) avastasid veel, et inimene, kes tunnistab end kuuluvaks mitmesugustesse rühmadesse, on tõenäolisemalt avatud suhtlema ja suhtuvad tolerantsemalt inimestesse, kes kuuluvad teistesse rühmadesse. Sotsiaalsete gruppidena paneme üles tolerantsuse reklaamlauseid ja propageerimine võrdsust, aga indiviidi tasemel peab nägema palju vaeva, et selleni reaalsuses jõuda. Et saaksin end vabaks lasta erinevatest stereotüüpidest ja endaga sarnase soosimisest, nõuab pidevat teadlikustamist ja tööd iseendaga.
Minu jaoks on oluline, et minu väärtused oleksid kooskõlas nii isiklikus kui ka professionaalses elus. Seetõttu on tähtis, et mul on võimalus teha teadlikke valikuid oma rollis andragoogina ja koolitajana. Teades oma pädevuspiire, on mul võimalus keelduda pakutavast koolitustööst või tunnistada õppijatele, et ei oska kõigile küsimustele vastata. Sellega seoses võtan esmalt vastutuse enda ees, teades, et võin eksida, aga olen suunatud enesearengule ning oma teadmiste ja oskuste täiendamisele.
Merle Tatter (2014) tõi välja oma magistritöös tulemustes täiskasvanukoolitaja väärtused neljas dimensioonis: isiklikud väärtused, vastutus, väärtuste kasutamine ja eetika. Toetudes Tatteri neljadimensioonilisele mudelile kaardistasin minu kui uue andragoogi ja täiskasvanukoolitaja väärtused (tabel 1), mida esitan väljavõtetena sellest analüüsist. Eetikakoodeksi järgi on täiskasvanute koolitajal eetilised kohustused õppija, oma kogukonna ja iseenda ees ning need peavad väljenduma tema tegevuses. Saan järeldada, et minu puhul eetiline käitumine avaldub ka läbi sotsiaalse identiteedi komplekssuse tasandite ning läbi selle kirjeldan end andragoogi ja täiskasvanute koolitajana.
Tabel 1. Minu kui andragoogi ja täiskasvanukoolitaja väärtused
Dimensioon | Avalduvad väärtused (väljavõtted analüüsist) |
Isiklikud väärtused |
|
Vastutus |
|
Väärtuste kasutamine |
|
Eetika |
|
Võrreldes neid ilmnenud väärtusi Reili Pae (2012) poolt kirjeldatud väärtuspositsioonidega, minu puhul avalduvad vaba tegutseja, üldise sotsiaalse stabiilsuse väärtustaja, hoolivuse, võrdsuse ja õigluse ja tolerantsuse positsioonid. Mul on vaja vabadust, et tegutseda eetiliselt ja empaatiliselt, lähtudes oma väärtustest, ning luua seeläbi oma õppijatele toetav ja väärtustav õpikeskkond.
KOKKUVÕTE
Kokkuvõtteks võib öelda, et minu sotsiaalse identiteedi komplekssus on keskmisel tasemel. Leidub päris mitmeid kattuvaid elemente, kuid tunnistan mitme sotsiaalse identiteedi olemasolu ja nende erinevusi. Uus andragoogi ja täiskasvanute koolitaja identiteet tekitab minus heas mõttes kõhklust ja sillutab tee avastamaks neid ebakindlamaid tahke ning tegema tööd oma professionaalse identiteedi kujunemisel. Minu tegevuses andragoogi ja täiskasvanute koolitajana väljendub eetiline suhtumine ja käitumine.
KASUTATUD ALLIKAD
ANDRAS. (n.d). Täiskasvanute koolitaja kutse. Koolitaja eetikakoodeks. https://andras.ee/et/taiskasvanute-koolitaja-kutse-1
Beljajev, R., & Vanari, K. (2005). Õppimine ja õppimisoskuste arendamine täiskasvanuna. [Võrguteavik]. Loetud aadressil http://hdl.handle.net/10062/16254
Kadde, L. (2002). Täiskasvanu kujunemine enesearengu subjektiks. [Koolitusmaterjal]. Tallinn.
Pae, R. (2012). Täiskasvanukoolitaja sotsiaalne identiteet õppeaine materjal. Haridusteaduste instituut. Tallinna Ülikool.
Reid, A., & Deaux, K. (1996). Relationship between social and personal identities: Segregation or integration. Journal of Personality and Social Psychology, 71(6), 1084–1091. https://doi.org/10.1037/0022-3514.71.6.1084
Roccas, S., & Brewer, M. B. (2002). Social Identity Complexity. Personality and Social Psychology Review, 6(2), 88–106. https://doi.org/10.1207/S15327957PSPR0602_01
Stets, J. E., & Burke, P. J. (2000). Identity Theory and Social Identity Theory. Social Psychology Quarterly, 63(3), 224–237. https://doi.org/10.2307/2695870
Tatter, M. (2014). Täiskasvanukoolitaja väärused koolituspraktikas [Magistritöö, Tallinna Ülikool]. ETERA. https://www.etera.ee/s/59J5NSuwMK
Valk, A. (2003). Identiteet. J. Allik, A. Realo, & K. Konstabel (toim), Isiksusepsühholoogia, (lk 227–252). Tartu Ülikooli Kirjastus.
Töö akadeemiline versioon ilma eessõnata on leitav 👉 siin.