Ma ei mäleta, et juba märtsikuus oleks olnud nii soojad ilmad. Tavaliselt ikka märtsikuu lõpuni või isegi aprillis saab talvesaapaid ja mantlit kanda. Sellega seonduvalt tunnen pisut piinlikust oma Erasmuse vahetusüliõpilastele enne Eestisse tulekut targutasin ikka innuga kui karm talveilm veel isegi kevadel on. Eesti ilma suhtes ma ei ole professionaal kohe kindlasti.
Et üldse end professionaaliks (lasta) nimetada, tuleb omandada teatud omadusi ja täita nõudeid, mida lugesin Manon C. P. Ruijters ja P. Robert-Jan Simons artiklist „Professionalismi, õppimise ja identiteedi kontseptsioonide sidumine“. Järgnev tekst ja joonis põhineb antud artiklil.
Kui olin lugenud paar esimest lehekülge mõtlesin endamisi, et huvitav kui kauaks sellist lihtsasti selgitatud ja üheti mõistetavat teksti veel saan lugeda ning millal pean hakkama sõnastikku kasutama. Ei tulnudki seda momenti! Selline asi tegi üliõpilase väga õnnelikuks ja suure huviga lugesin artikli läbi ning mõtlesin kaasa.
Mind kõnetasid järgmised kaks lauset:
Professionaalne identiteet vajab pidevat hoolt ja tähelepanu.
Professionaaliks olemine on valik, mitte hariduse või ametijuhendiga kaasnev staatus.
Artiklit lugedes sain mitme üllatuse osaliseks, näiteks alati ei olegi peetud professionaali tiitlit positiivseks, vaid see on muutunud nii ajas, kultuuriti kui ka rahvuseti; õpetajaid ei ole nimetatud alati professionaalideks (mõttekoht – kas seda igakord ka tänapäeval tehakse?); 65 uuringu kaudu on leitud üle 40 000 õppimiseelistuse.
Kolm mõistet, mis paelusid tähelepanu:
Professionaal – isik, kes töötab kindlal kutsealal, kellel on selge visioon, kes kasutab spetsiifilist metoodikat ning kvaliteetseid tööriistu ja tehnikaid (Ruijters ja Simons, 2020, 12). Mõistet defineerivad autorid detailsemalt järgmiselt: professionaaliks ei peeta enam vaid hea hariduse ka kutseliidult heakskiidu saanud isikut, vaid inimest, kes on valmis pidama õppimist keskseks osaks omas töös ja mõistab, et omal alal meistriks saamine ei lõppe hea hariduse omandamisega (Ruijters ja Simons, 2020, 13).
Professionaalne mina koosneb enda loodud teooriast praktika kohta (isiklik arusaam sellest, kuidas asjad praktikas toimivad, enda kehtestatud professionaalsed normid ja väärtused), isiklikust teadmiste baasist (millised on sinu teoreetilised lemmikmudelid ja teadmised kontekstist, endast ja sellest, kuidas sa arened) ja sinu pädevusvaldkonnast (milles sa oled hea ja täiendad oma kolleege).
Õppemaastiku mudeli kolm peamist komponenti (ehk saared) on praktiseerimine, uurimine ja loomine. Need õppimisviisid ei ole automaatselt omavahel seotud, vaid õppemaastiku juurde kuuluvad veel sillad, mis loovad ühendusi saarte saavutatud tulemuste vahele ja poldrid, mis ühendavad saari uue maa tekkimise teel. Saarte ühendamine aitab keskenduda inimese professionaalsele arengule (nt otsitakse uusi teadmisi, et saada vastuseid küsimustele, mis on praktika käigus tekkinud). Selle abil on organisatsioonidel lihtsam aru saada, kus on vaja ühisloomingut.
Hetkel ise viibin pigem uurimise saarekesel, sest praktiseerimine ja loomine jäävad praegu kaugeks. Tahaks juba ette rutata sündmustest ja viibida kõikidel saartel, kasutades sildu ja poldreid. Tähelepanu haakus keskmisele poldrile (teedrajavad algatused), sest kuidagi jäi tunne, et see oleks justkui ideaal, kuhu püüelda lõpuks. Vähemalt sedasi tõlgendasin endale.
Professionaal peab tegema kolm asja:
- Praktiseerima valitud eriala
- Olema seotud või kaasatud teadustööga
- Õpetama teisi
Kui järele mõelda, siis kõik need kolm nõuet tunduvad igati loogilised, aga kui palju professionaale nimetab end professionaaliks, aga täites neist heal juhul 2 punkti. Teadustööga tegelemine oleks enne ülikooli õppima asumist tundunud liiga ekstra tegevus, aga nüüd mõistan selle vajalikkust ja tähtsust. Teiste õpetamise nõude suhtes mõte rändas kohe EPALE poole, sest see on just andragoogide ja koolitajate kohtumispaik, kus üks professionaal saab teisi õpetada ja ise õppida.
Õppimiseelistuste kohta lugedes otsisin meeleheitlikult, kuhu küll mina rohkem kalduda. Alguses tahtsin end kohe paigutada omandamise juurde. Samas artiklit edasi lugedes selgub, et eelistatakse pigem mitut viisi ning rakendatakse erinevates olukordades erinevaid õppimiseelistusi.
Olen täielikult nõus väitega, et enamus organisatsioonis toimuvast õppetööst on seotud töökorralduste muudatustega või totaalselt töö ümberkorraldusega ehk väike osa on sellest järjepidev. See oleneb organisatsioonikultuurist ja kas on tegemist õppiva organisatsiooniga. Õnneks aina enam ettevõtted hakkavad liikuma selles suunas, aga üldjuhul siis, kui vastutavaks töötajaks on sattunud innovaatilise mõtlemisega inimene ning muidugi kui ta suudab selle juhile ka selgeks teha.
Kokkuvõttes artikli lugemine aitas lahti mõtestata professionaalsust ning mõelda sellele, kus mina omadega paiknen. Mul on põhiteadmised, millises suunas ise õppiva professionaalina püüelda.
Miks valisin pliiatsite foto? Need pliiatsid esindavad erinevaid professionaale. Osad neist on sarnasema tooniga (valdkonnad), aga osad erinevad üksteisest täielikult. Sellegipoolest nad on ühes topsis, neil on kogukond, kõik tegutsevad ühise eesmärgi hoolimata valdkonnast. Mitte ühelgi neist ei ole terav süsi, kuigi mõni on lähemal ideaalile kui teine. Kõik pliiatsid ehk professionaalid on lugenud antud artiklit ja teavad, millises suunas tuleb püüelda, et saavutada õppiva professionaali staatus.
Kirjutamiseni aprillis! 🌞
Loetu võtab veel kokku artikli põhjal koostatud ideekaart (vajuta pildile, avaneb selgem pilt).
Kasutatud allikas
Ruijters, M. C. P., & Simons, P. R.-J. (2020). Professionalismi, õppimise ja identiteedi kontseptsioonide sidumine. Eesti Haridusteaduste Ajakiri. Estonian Journal of Education, 8(2), 7–31. https://doi.org/10.12697/eha.2020.8.2.02a